Külitse raamatukogu
Ülenurme valla Külitse piirkonna rahva jaoks on raamatukogu mõneti ainulaadne nähtus – kui kohalikust koolist, rahvamajast, ühismajandist, sidejaoskonnast, baarist, kauplusest ja mitmest muust asutusest-ettevõttest saab kaasajal rääkida vaid minevikku viitavas nostalgilises kõneviisis, siis raamatukogu, trotsides kõiki takistusi, on suutnud jääda tegutsema väärtusliku vaimutoidu pakkujana.
Tartu külje all Ropka järve lähikonnas elavate inimeste kodukandis loodi avalik raamatukogu võrdlemisi hiljuti – alles pärast seda, kui vaibus Teise maailmasõja lahingukära. Raamatukogu – tarkust toitev vili – sai Külitse rahva jaoks tarvitamisküpseks just tol kurikuulsal ajal, kui eestlaste vaimuelu valitsejana kehtestas end sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik kultuuripoliitika.
Ropka raamatukoguna alustanud ja hiljem Külitse raamatukoguks muudetud vaimuvaramu asus aastakümneid kunagise suurtalu elumajast sotsialistliku ühismajandi kontoriks ümber ehitatud kahekorruselises hoones, kus erinevatel aegadel leidsid peavarju söökla, sidejaoskond ja Lemmatsi külanõukogu täitevkomitee, kuid ka EPAst põllutöö praktikale saadetud tudengid. Raamatukogu kasutuses oli teisel korrusel vaid kaks tillukest toakest, mis ajapikku tuubiti tihedalt täis nii riiuleid kui raamatuid. Avalike ettevõtmiste korraldamiseks võis raamatukogu kasutada nii samas hoones asunud koosolekuteruumi kui küla serval tegutsenud rahvamaja saali.
1980. aastail, kui Lemmatsi külanõukogu kantselei kolis Ülenurmele ja raamatukogu küttekolle muutus täiesti kasutuskõlbmatuks, sai raamatuvaramu lõpuks ometi mõnevõrra avaramad (40 m²) ruumid, mis olid küll kahjuks viimast remonti mittemäletavad.
Eesti taasiseseisvumisele järgnenud omandi- ja maareform lõpetas ka Külitses sotsialistliku suurtootmise ning 1993. a kevade hakul sai senisest ühismajandi kontorihoonest kodumaja ühele noorele perele, kes seaduse nõudel jättis nii raamatukogu kui sidejaoskonna viieks aastaks rentnikuks. Vallavalitsus pidas esialgu plaani, et remondib seadusega tagatud varuaja jooksul teisel pool Tartu-Valga maanteed asuva kunagine kooli- ja rahvamaja raamatukogu, sidejaoskonna ja muude kogukondlike ettevõtmiste tarvis. Paraku nappis Anti Kalveti vallavalitsusel kas raha, võimalusi, tahtmist või kõike korraga – igatahes anti too raamatukogu räämas lootustemaja peagi erainvestori valdusesse, kuid uuestisünd on tänini toimumata.
Kui raamatukogu rendileping 1998. a kevadel lõppes, keeldus majaomanik ettearvatult uue sõlmimisest. Raamatukogu leidis hädapärase varjupaiga inimeste igapäevateedest eemal – Külitsest paari kilomeetri kaugusel Näki töökoja kontoriruumides, kus puudus veevärk, kemmerg toimis ainult soojal aastaajal ja talvekülma taltsutamiseks puudus elektrikonvektoritel vajalik võhm. Lugejaile tõi uus asukoht kaasa kas tülika jalgsimatka või bussiootamise ja ühe kallineva piletihinna. Raamatukogu külastamine paratamatult vähenes, kuid lugejaskonna tuumik jäi raamatukogule truuks.
Poolteist aastat hiljem kurtis grupp külitselasi vahepeal ametisse seatud uuele vallavalitsusele, et ajalehti-ajakirju ei jõuta koju tellida, kuid raamatukogu on küüditatud külast eemale. Vallajuhid hakkasid otsima raamatukogule uusi ruume Külitses, kuid ei leidnud hea hinnaga pakkumist. Vallavanem Aivar Aleksejev oli seda meelt, et raamatukogu ei ole kohver, mida võiks hurraaga kolida juhuslikule pinnale. Vallale kuuluvast Näki töökojast eramajja rendipinnale asumine välistati, sest ükski rendileping ei anna turvalise tuleviku osas piisavat kindlust.
Vastilmunud ajakirjanduse rahva sekka toomiseks leiti sootuks omalaadsem võimalus – Külitsesse loodi lugemisruum, kus inimesed said tutvuda raamatukogule tellitud perioodikaga. Vald rentis lugemisaali tarvis kaminaruumi Heli Juhanssoni eramus, ajalehtede-ajakirjadega tutvumist korraldas majaperenaine. Lugemissaali toimetati ka mõningane valik raamatuid, mida huvilised võisid laenutada koju. Sotsiaalhooldustöötaja Mare Murro hakkas sel perioodil trükiseid koju toimetama liikumispuudega eakatele.
Aivar Aleksejevi vallavalitsus lahendas tõsiselt ja teotahteliselt Külitse raamatukogule uue kodu otsimise probleemi. Ettevõtluse arendamise sihtasutuse toel kujundati aastail 2004-2005 küla ainsa korterelamu kahetoalisest korterist (39 m²) raamatukogule uus pesapaik, mida iseloomustab nii hubane kui soe töö- ja teeninduskeskkond. Kõige hea ja helge kõrval ei saa maha vaikida tõika, et ruumi on siiski vähe, mistõttu toodi Näkilt Külitsele valdavalt vaid need raamatud, mis on ilmunud pärast Eesti taasiseseisvumist.
Raamatukogu on Külitse piirkonnas nii ainus kultuuriasutus kui üldse avalik ruum, mistõttu sellest on kujunenud omamoodi külakeskus – seal asub valimiste ajal hääletusruum, küpsemas eas inimesed kogunevad aeg-ajalt väiksema ringi jututundidesse, noorem rahvas lehitseb perioodikat või suhtleb arvuti vahendusel. Uutes ruumides on kujunenud suuremateks ettevõtmisteks täiskasvanud õppija nädala meeleolukad õpiõhtud, kus elutarkade õpetajatena on käinud külas Ilmar Särg ja Heldur Jõgioja – neil kordadel on praktika ehedalt tõestanud, et raamatukogusse mahub korraga vaid 15-17 kuulajat-vaatajat.
Pärast Külitsele taaskolimist töötab raamatukogus lisaks direktorile (0,4 ametikohta) ka administraator (0,5 ametikohta), kes korraldab Internetipunti ja külakeskuse tegevust igal tööpäeval kolme tunni ulatuses ning hooldab ruume. Traditsiooniliseks laenutustegevuseks on raamatukogu avatud kolmapäeviti ja laupäeviti, kusjuures laupäevast lahtiolekut on hinnanud läbi aastate nii töölkäijad kui õpilased. 2020. aasta 1.oktoobrist töötab raamatukogu Tõrvandi raamatukogu harukoguna.
Lugeda armastavatele inimestele on uskumatult oluline ja tähtis raamatukogu asumine nende kodupaiga läheduses. Raamatukogu Külitsesse taasjõudmise puhul ei toimunud küll ametlikku uhkeldavat tseremooniat, kuid püsilugejad käitusid spontaanselt ja võtsid esimesel külastuskorral kaasa soolaleivakingituse – lilleõied, šokolaaditahvlid, koduköögis valmistatud küpsetised, ise kääritatud või poest ostetud joogid… Need oli ülimalt toredad ja südantsoojendavad hetked kõigile asjaosalistele – kõigest argisest hoolimata jäi nii õhku kui hinge hõljuma vaime ühtekuuluvustunne.
